Miks suur osa inimestest orjuses elavad?

Kes mõtiskleb selle üle, miks suur osa inimestest meie kultuuri orjuses elavad, pakun lugemiseks lõigu D. Icke raamatust "Matrixi lapsed", ptk 1 "Vangla jaoks sündinud".

Kui mõned üksikud inimesed soovivad valitseda ja juhtida enamikku inimkonnast, siis peavad selleks olema paika pandud teatud kindlad võtmestruktuurid. Ükskõik kas soovite manipuleerida üksikisiku, perekonna, hõimu, linna, riigi, kontinendi või koguni planeediga, on võtmestruktuurid ikka ühed ja samad. Esmalt tuleb kehtestada „normid“: õige - vale, võimalik - võimatu, arukas - arutu, hea - halb. Enamik inimesi juhindub neist normidest mingeid küsimusi esitamata, sest nad elavad n.ö mää-mää mentaliteedi järgi, mis on valitsenud inimkonna kollektiivset teadvust vähemalt aastatuhandeid. Teiseks tuleb neil vähestel, kes astuvad kehtestatud „normide“ vastu välja, muuta elu väga kibedaks. Kõige mõjusam viis selleks on kuulutada kuriteoks see, kuid keegi söandab teistest erineda. Need, kes mängivad teiste reeglite järgi või kuulutavad teistsuguseid vaateid, teistsugust versiooni „tõest“ ja elukorraldusest, osutuvad siis inimkarja mustadeks lammasteks. Inimkari on juba viidud selleni, et ta võtab kehtestatud norme kui reaalsust ning irvitab oma ülbuses ja teadmatuses nende üle, kelle arusaam elust on teistsugune, või siis mõistab neid hukka. See sunnib kohanduma ning toimib kui hoiatus teistele, kes samuti mõtlevad karjast lahku lüüa. Üks jaapani vanasõna hoiatab: „Ära ole nael, mis ulatub teistest kõrgemale – niisugune nael on esimene, mis saab haamriga pihta“. See loob põhieelduse mõne üksiku indiviidi valitsemiseks paljude üle ehk siis olukorra, kus massid ohjeldavad end ise ning valvavad selle järele, et keegi lubatud piiridest üle ei astuks. Iga lammas muutub ülejäänud karja jaoks lambakoeraks. See oleks otsekui vangi põgenemiskatse, mille puhul kongikaaslased püüavad pagejat takistada. Kui see juhtuks, ütleksime, et vangid on peast segi – kuidas saab nõnda toimida? Aga inimesed teevad üksteisele iga päev täpselt sedasama, nõudes igaühelt kohandumist normidega, mida nemad ise pimesi järgivad. See ei ole midagi muud kui psühholoogiline fašism – mõttemaailma politsei, kelle agendid on igas kodus, kõikjal. Agendid, kes on läbi teinud nii põhjaliku ajupesu, et enamik neist koguni ei tea, kes nad tegelikult on: inimvaimu valvurid, kellele nende töö eest isegi palka ei maksta. Kuulen, kuidas nad kinnitavad: „Teen vaid seda, mis on minu lastele hea.“ Ei. Teete seda, mida olete programmeeritud uskuma olevat neile hea ning uskuma sedagi, et vaid teie teate, mis on õige. Mäletan üht vaidlust Oxfordi väitlusklubis endise Suurbritannia ülemrabiga, kes lihtsalt ei suutnud näha vahet hariduse ja ideoloogia vahel. See oli tõepoolest vaatamist-kuulamist väärt. Oma igapäevaelus näeme, kuidas mundrimehed ja teised massidest edutatud ametnikud järgivad sedasama skeemi. See on kenasti sõnastatud Inglise Tööpartei laulu „Punalipp“ satiirilises versioonis: „Meistriks sain ma viimaks ja töölisklass võib suudelda mu taguotsa.“ See kõik on osake jaga-ja-valitse strateegiast, mis on äärmisel oluline selleks, et kindlustada karja enesekontrolli. Igaüks osaleb ka kellegi teise vaimses, emotsionaalses ja psüühilises vangistamises. Tõmmata õigeid niite õigel ajal ja mängida inimestest marionettidega õigeid mänge – see ongi kõik, mida kontrollijad peavad tegema. Selle saavutamiseks kirjutatakse ette kõik see, mida meie uhkelt nimetame hariduseks ning mida esitatakse „uudistena“ nende oma meedia kaudu. Sel kombel saab mittemõtlevale karjale, kes kunagi mingeid küsimusi ei esita, dikteerida seda, mida nood peavad arvama iseendast, teistest inimestest, elust, ajaloost, päevasündmustest. Nii pole enam vajadust kontrollida iga ajakirjanikku ning riigiametnikku, sest kunagi paikapandud reeglid kehtivad. Meedia ja kõik asutused ammutavad oma „tõed“ samadest allikatest ning seepärast naeruvääristavad ja mõistavad tahtmatult hukka igaühe, kellel on välja pakkuda teistsugune nägemus tegelikkusest. Kui teie valitsemise all on see, mida peetakse „normaalseks“ ning võimalikuks, siis töötab kogu süsteem tegelikult iseenesest. David Icke „Matrixi lapsed“ 2002

Vasta sellele teemale

See leht kasutab küpsiseid ning teisi jälgimistehnoloogiad, et eristada eraarvuteid, isikupärastatud teenuseseadeid, analüütilisi ja statistilisi eesmärke ning sisu ja reklaami esitamise kohandamist. See lehekülg võib sisaldada ka kolmandate osapoolte küpsiseid. Kui te jätkate selle lehekülje kasutamist, siis eeldame, et nõustute praeguste sätetega, kuid te saate neid igal ajal muuta. Rohkem infot siin: Privacy and Cookie Policy