Käisime Eesti suurimas vutifarmis

Oeh, täna on jälle see päev, kus ma mõtlen, et kuhu on maailm jõudnud enda intensiivpõllumajandusega. Nimelt käisime Eesti suurimas vutifarmis. Kõige pealt hais on nii lämmatav, kuna ammoniaagi sisaldus on õhus kriitilisel tasemel, aga miks? Selle pärast, et kui ventilatsioon oleks maksimaalne, siis läheks küttele rohkem raha. Sinna astudes pidi mul küll üles tulema. Munade osa me ei näinud, sest seal on rangemad nõuded, aga käisime lihavuttide poolel. 2 ruumis oli natukene üle 8 000 vuti ja siis ühes ruumis oli 6 000 vutti. Äsja koorunute ruumi me ka ei pääsenud. Vastik oli vaadata, kuidas nad nii kitsastes ruumides elavad, minul endal ammoniaagist silmad vesistavad, hingata on raske? Eriti rõve on ka see, et kuna vutte ei saa riputada jalgu pidi üles, et tappa ja uimastada, sest nad hakkavad rapsima nii hullult, et tekivad verevalumid lihakehale, siis tapetakse nad kääridega ning siis on see sööjale ebaesteetiline. Selle peale ütleb õppejõud, et humaansemat varianti pole. What the actual fuck? Pärast püüdis farmi juht meile maha ka äritseda odava raha eest vutiliha ja mune. Eriti kuidagi haige oli see, et kursakaaslased nägid ka nendes sittades tingimustes linde ja siis suure hurraga ostsid mune ?

Vasta sellele teemale

See leht kasutab küpsiseid ning teisi jälgimistehnoloogiad, et eristada eraarvuteid, isikupärastatud teenuseseadeid, analüütilisi ja statistilisi eesmärke ning sisu ja reklaami esitamise kohandamist. See lehekülg võib sisaldada ka kolmandate osapoolte küpsiseid. Kui te jätkate selle lehekülje kasutamist, siis eeldame, et nõustute praeguste sätetega, kuid te saate neid igal ajal muuta. Rohkem infot siin: Privacy and Cookie Policy